Üks raamat, mis mind on inspireerinud, on kahtlemata Clarissa Pinkola Estési „Naised, kes jooksevad huntidega“. Need lood, mis sinna kirja pandud, puudutavad hingekeeli väga sügavalt.
Üks esimesi lugusid selles raamatus on emasest libahundist La Lobast. Ta sümboliseerib ürgnaist või teadjanaist, kes kannab edasi naiste sees põlvest põlve edasi elanud tarkust. Tema töö on koguda kokku kondid, panna neist kokku luukere ja loitsida luudele liha. Kondid esindavad seal hävimatut hinge, mida võib küll haavata, kuid mida on võimatu hävitada.
Loitsimiseks kasutab La Loba hingehäält. Ta ütleb selle hinguse abil välja tõtt oma vajaduste ja vaimujõu kohta. Hingab nende paikade peale, kus vaevab valu või mida on vaja ellu äratada. See tähendab süüvimist oma kõige suuremasse sügavusse ja iha ühineda oma ürgse olemusega. See tähendab oma hinge valamist oma luudele, mis äratab meid ja ürgnaise meis ellu.
La Loba elab vahemaailmas, jõealuses jões, kuhu naine jõuab „sügava meeliskluse, tantsu, loova kujutamise, maalimise, palvetanise, laulmise, trummilöömise, erga ettekujutuse või mis tahes teadliku intensiivse toimingu kaudu“. Kui me toome siin paralleeli šamaanimaailmaga, siis see teadjananine elabki just allilmas. La Lobal, kes luudest taas elu loob, on kaksikloomus: elu ja surma loomus. Ta õpetab meile, mis meie sees peab edasi elama ja mis surema.
Kui meie, naised, väestame ennast ühiselt ühisväes, siis korjame kokku oma konte ja loitsime liha oma luudele.
