Ma olen Setu juurtega ja seetõttu olen lapsest saati puutunud kokku ka õigeusu kirikuga. Seega on ka minu isapoolses suguvõsas olnud oluline palvetamine, ent ma pean tunnistama, et mina lapse ja noorukina sellest küll kuidagi aru ei saanud. Ometigi ma mõistsin kuidagi, et minu isas ja ka vanaemas oli midagi sellist, mis suutis palvele väe anda ja selle tööle panna. Alles aastaid hiljem mõistsin, et selles oli süda.
Palju aastaid hiljem puutusin ma kokku ühe põlisameeriklasega, Lendava Kotkaga, kelle kaudu ma õppisin tõeliselt mõistma palve väge. Ma sain aru, et kui palve tuleb südamest ja puudutab südant, siis see saabki tõelise väe ja hakkab elama. Kaia-Kaire Hunt on oma „Emotsioonide alkeemias“ väga tabavalt öelnud: „Mitte ühelgi õpetusel ei ole tähendust enne, kui see meie südant puudutab. Ja mitte ükski palve ei ole õigesti loodud, kui see ei puuduta meie südant.“ Nii see on. Kusagil Arizona avarustes ühel terve öö kestval indiaanitseremoonial kogesin ma seda nii sügavalt, et see puudutas ja liigutas mind väga sügavalt. See oli seal ühe perekonna lugu. Seal oli üks noor naine ja tema väike tütar, kelle eest me palvetasime kogu öö. Ma mäletan, et ma nutsin, sest pisarad lihtsalt voolasid ja see lugu puudutas mind nii sügavalt. Ma mäletan, kuidas ma olin kogu südame ja hingega selles palves ja kuidas ma mõistsin selle kaudu palve olemust ja väge. Mina ja minu sõber olime seal ainsad valged inimesed, kõik teised olid indiaanlased. Ma mäletan ka seda, kuidas perepea mind lõpus, silmis pisarad, tohutu austusega tänas, et ma olin palves ja südames kogu aja nendega. See oli minu jaoks väga ilus ja püha kogemus.
Olin hiljuti ühes šamaaniringis, kus üks osaleja küsis õpetaja käest, mida siis ikkagi teha ja kuidas olla, kui näed või tunned enda ümber kurjust või halba. Õpetaja vastas, et siis lihtsalt õnnista kõike. Selles vastuses peitub sügav tarkus. Kui me suudaks ja oskaks enda ümber vihastamise, vastandamise, ärategemise asemel kõike õnnistada, siis looksime ilusamat ja tervemat maailma.
