Loomine
Olen kogu oma senise elu olnud seotud sõnade ja keelega. Juba lapsena otsisin vastust küsimusele, mis nende sõnade taga ikka tegelikult on ja kuidas panna sõnadesse kõike seda, mida ma tunnen. Neid tundeid oli väga palju ja sügavaid ning mulle näis kogu aeg, et sõnu nende väljendamiseks liiga vähe. Ja siis ma olin selle üle õnnetu, et kõike seda, mis minu sees on, ei saagi mingis mõistetavas keeles jagada. Juba siis oli minu küsimus tegelikult selles, kuidas see looming, mis seestpoolt põletas, saada samavõrd ehedana, nagu ta seal sees oli, enesest välja.
Ma mäletan, et üritasin ükskord kahekümnesena sõnastada seda, mis on valuaisting. Kogesin siis väga reaalset hambavalu ja sellega polnudki tol hetkel midagi muud peale hakata, kui seda lihtsalt tunda ja kogeda. Nõnda ma siis läksingi sinna selle valu põhjatusse sügavusse ja kogesin teda seal. See oli väga hea tunne. Selline tunne, et kui ma olen seda nii-nii sügavalt ja põhjani kogenud, siis ma oskan selle ka täpselt sellisena, nagu ma teda tol hetkel kogesin, sõnadesse panna. Seal oli teadmine, et nii saan ma anda oma tundele ja kogetule väga eheda vormi. Nii enne kui ka pärast seda on minuga ikka juhtunud, et ma tahan kogeda neid tundesügavusi, sest ainult niiviisi suudan ma ehedalt ja kirega edasi anda ja jagada seda, mis minu seest väljapääsu otsib.
Mõnikord tuleb see, mis väljapääsu otsib, justkui põletav palang, mis langeb mulle peale ja mille ma lihtsalt pean kohe sõnadesse panema, sest muidu kaoks see ehedus ära. Need on need hetked, kus ma olen selle millegagi seal põhjatus sügavikus ühenduses, ja ma armastan neid hetki. Sedasi sündinud sõnad ja ideed puudutavad hinge, sest neis on eriline hingus. Ka minu uued rännakuideed sünnivad just sellistel hetkedel. Nad tulevad mõnikord n-ö peale justkui seesama valu ja siis see muutub põhjatuks sügavikuks, kust saab alguse armastus ja looming, millega võib puudutada ka teisi hingi.