Alastus
Olen palju mõelnud alastuse peale. Ka sellepärast, et ma teen saunarituaale ja saunas on loomulik olla alasti. Kehaga on aga seotud nii palju tabusid ja me kõik räägime peas oma kehast mingeid lugusid. Alati on keegi, kes tunneb saunas ennast alasti ebamugavalt või häbeneb oma alastust. Vaatasin vist 2009. aastal Soome filmi „Eluaur“, kui sügavamalt selle teema üle mõtisklesin. Mehed rääkisid seal saunas alasti ausalt ja otse südamest väga liigutavaid lugusid. See oli nii sümboolne: kui keha on alasti, siis saab võtta ka hinge alasti. Mulle on alati tundunud, et kui inimene ei julge ennast alasti võtta, siis ei taha ta ennast päris ehedalt näidata. Alasti ei jää justkui midagi varju, midagi ei saa ära peita, kõik on kohe siin ja kohal. Ja see võib olla hirmutav.
Folklorist Reet Hiiemäe kirjutab 2023. aasta augusti Eesti Naises, et paljudes kultuurides on alastiolekul võimas sümboolne tähendus. Ta käsitleb seal alastust meie pärimuses ja erinevates kultuurides.
„Meie esivanemad uskusid, et alastus on võimas. Miks nad seda tegid ja mis puhul end lahti riietada?”
Eesti pärimuses esineb uskumus, et alastus võimendab rituaali – peletab haigust, aitab kätte saada peidetud varandust, tugevdab armastust.
Alastus võimaldab justkui välja astumist tsivilisatsiooni käigus kujunenud normide kitsendavatest raamidest. Takistamatut kokkupuudet nii maiste kui ka taevaste vägedega. Ent samas saab alastiolek oma tähenduslikkuse just vastandatuna nendele kultuurilistele reeglitele, aja jooksul kujunenud arusaamadele lubatust ja mittekohasest.
Neis ühiskondades, kus alastus on seotud seksuaalsusega ja keha on tavajuhul kaetud, väljendub enam ka alastioleku usundiline sisu. Euroopa kultuuris viitab alastus – vähemalt viimastel sajanditel – valdavalt tavavälisusele, kristliku õpetuse kaudu lisaks pärispatule, himule ja häbile. Ainult neitseid on peetud nii vooruslikuks, et nende alastus võis sümboliseerida ühtaegu ka puhtust ja süütust.
Muistendite järgi suutis alastiolija minema peletada isegi hirmuäratava katkuvaimu.
Nii Eesti kui ka mitme muu Euroopa piirkonna rahvausundis on alastust kohati seostatud üleloomulikkusega. Mõningatele vaimolenditele on muistendite järgi tunnuslik just alasti ilmumine – näiteks näkile, vahel ka kotermannile, sõnaselgelt rippuvate rindadega metsavaimudele. Ühe üleskirjutuse järgi ilmus näkk Kose jões alasti naisterahvana, kes pesi oma suuri rindu ja loopis neid aina lops ja lops. Seevastu inimese alastiolekut on peetud üleloomulikele olenditele hirmutavaks, kuna selline käitumine pole ju inimeselik. Muistendite järgi suutis alastiolija minema peletada isegi hirmuäratava katkuvaimu – ja tõenäoliselt ka nakkust kandvad võõrad. Pole välistatud, et ka Kose jões pesija oli tegelikult lihast ja luust naine, kellest sai näkk vaid pealtnägija tõlgenduse läbi.
Muuhulgas esineb pärimuses uskumus, et alastus võimendab rituaali – peletab haigust, aitab kätte saada peidetud varandust, tugevdab armastust. Kusjuures eri rituaalikontekstides võib alastusel olla eri värving. Näiteks tulevase partneri ennustamisel on esiplaanil selle sensuaalne iseloom. Kirjeldatakse, kuidas alasti neiu näeb unenäos või nägemuses oma oodatavat partnerit saabumas, talle kätt andmas või juua pakkumas. Kirjapanekutel, mille järgi perenaine peab jaaniööl alasti võid tegema või alasti naised uusaastaööl saunast tulles õunapuud üle vihtlema, on asisem toon – mõlemal juhul on eesmärk, et saadus või saak tuleks hea.
Lausa häda eemal hoidmisele keskenduvad mõned kroonikates kirjeldatud taiad. Olgugi et nende muulastest kirjapanijad on taigu vahel üpris ekslikult pidanud eestlaste kombelõtvuse väljenduseks. Näiteks kroonik Adam Olearius räägib oma 17. sajandi reisikirjas, kuidas Viru-Nigula Maarja kabeli ümbruses elavad mittesakslased (s.t eestlased) korraldasid kabeli juurde heinamaarjapäeval palverännakuid. Mõned neist olevat kabelis asuva suure kivi ümber põlvili ja ihualasti ringi roomates söögiohvreid toonud, et nendel ja nende karjal aasta läbi hästi läheks või nad haigustest terveks saaksid.
Sümboolne laetus võib seostuda ka teatavate kehaosadega. Näiteks naise juuksed on olnud tugevalt erootilise alatooniga ning sellega seoses on kujunenud paljudes kultuurides nende katmise nõue. Ent siinsamas Euroopa kultuuris on olnud ka aegu, mil isegi pahkluu välgatamine kleidiserva alt märkis naise äärmuslikku seksuaalset vabameelsust. Teisalt on eestlaste rahvausu kohta veel 20. sajandi esimesest poolest rida üleskirjutusi, mille järgi tagumiku paljastamist kardetava inimese ees tunti kui tõrjemaagilist akti.“
