Siinne kirjutis on isipireeritud ühest Clarissa Pinkola Estési raamatu „Naised, kes jooksevad huntidega“ loost, mis kõneleb Kontnaisest ja pühendunud armastuse sügavamast olemusest. See on lugu sellest, et armastusega silmitsi seismiseks peab julgema vaadata väga sügavale ja seisma silmitsi surmaga, aga see hirmutab. Need, kes esimest korda Kontnaisega (seda võib pidada ka meie enda ürgseks hingeks ning kõige puudutamist selles, mis ei tundu ilus ja hea) kokku puutuvad, tahavad pakku joosta. Selle asemel, et iseennast alasti võtta ja oma tõelise olemusega silmitsi seista, on lihtsam põgeneda. Ma arvan, et meie kõigi elus on kogemus, kus oleme selle Kontnaise eest, hirmuhigi otsa ees, põgenenud. Kui see Kontnaine kõrvale lükata, vajub ta aga vee alla, kuid tõuseb edaspidi ikka pinnale ning asub väljaõngitsejat jälitama. Pöördepunkt saabub siis, kui me oleme valmis armastama ka vaatamata sellele, et kusagilt valutab, et närvid on krussis, et varem oleme haavata saanud, et on hirm tundmatuse ees. Et armastus idaneks, peame usaldama kõiki muutusi, mida elu ette toob.
Selles loos on just mehe unes poetatud pisar see, mis äratab armastuse ellu. Pisar ilmub siis, kui mees laseb oma tunded vabaks, kui ta ravitseb ise oma haavad, kui ta ei pigista silma kinni enesehävitustöö eest, mille on põhjustanud usukaotus omaenese headusesse. See pisar hakkab meest seestpoolt ravima, sest ta on puudutanud oma haava ja see tõmbab ligi Kontnaist, äratab naises janu ja iha mehest ka edaspidi osa saada. Pisar on see, millega naine saab oma janu kustutada. Siis võtab naine mehe südame, põristab sellega trummi ja loitsib liha oma luudele. Seejärel paneb ta selle suure trummi ehk südame mehe rinda tagasi ja nad põimivad end teineteisega ühte. „Kontnaine õpetab mehele, kuidas uut elu luua. Ta osutab mehele, et loomisvahendiks on süda. Ta osutab mehele, et loomine on sündide ja surmade sari. Ta õpetab, et umbkaitsesse tõmbudes ei looda midagi, et isekus ei loo midagi, et kramplikust kinnihoidmisest ja appikarjumisest pole mingit kasu. Luuakse vaid siis, kui süda on avali, kui antakse ära süda, see suur trumm, see ürglooduse vägev pill.“
Kui me tõeliselt armastame, siis armus ühinemise ajal me tantsime surmaga. „See tants lainetab, see tants tõmbab tühjaks, selles tantsus on tuhud ja sünnitusjärgne vaigistus ning ikka ja jälle sünnitab see millegi uue sündimist. Armastada – see tähendab tantsusammude äraõppimist. Kes ühinevad armus, need tantsivad seda tantsu. Jõupursked ja tundehoovused, hingelähedus ja hingeüksindus, iha ja selle raugemine – kõik see tõusleb ja mõõnab üpriski tihedate võngetega. Iha läheduse ja eraldumise järele, vihahood ja vaibumised.“
Selline armastuse kaksipidine loomus (elu ja surma pidevaid tsükleid sisaldav) nõuab armastajatelt, et temaga vaadataks silmast silma tõtt. Ta nõuab, et „armastus põhineks ühispingel, mille moodustaksid õpihimu ja hingeline jõud kohata seda ürgset loomust, kiinduda temasse ja tantsida temaga“.
